Wainscoting on sisekujundus, mis koosneb puidust seinakattest. See termin pärineb prantsuse sõnast "bois", mis tähendab puit. Sellel tehnikal on päritolu, mis pärineb keskajast, kuid see jõudis kõrgeimale populaarsusele Prantsusmaal renessansi ajal, ja hiljem kogu Euroopas. Esialgu kasutati nii praktilistel kui esteetilistel eesmärkidel, näiteks külmade lossi seinade isolatsioonil.
17. ja 18. sajandil, barokk ja Roco perioodil, Wainscoting muutus äärmiselt keerukaks ornate intagling ja keerulised kaunistused. Need paneelid ei olnud ainult dekoratiivsed, vaid näitasid ka eluaseme omanike staatust ja rikkust. Sageli värviti, kullatud või graveeriti, et lisada täiendavaid kaunistuse tasemeid.
18. sajandi lõpus toimunud uusklassikaismi tulekul muutusid boiserie motiivid pidurdamaks ja geomeetrilisemaks. peegeldades muutusi esteetilistes maitsetes, mis eelistasid lihtsust ja klassikalist elegantsi.
19. sajandil, Gootilise elavdamise ajal ja hilisemal Victoria perioodil, Wainscoting ümber kohandati stiilidesse, mis imiteerisid või taastasid keskaegseid ja renessansi vorme, kuid uue tähelepanu detailidele ja lõpuks käsitöö.
Tänapäeval hinnatakse wainscoting oma ilu ja võime lisada siseruumi soojust ja iseloomu. Seda kasutatakse erinevates kontekstides, alates luksusrestoranidest kontorides, läbi erakodud, sageli nostalgiline kutse klassikalisele käsitööle või kontrastielemendina kaasaegses keskkonnas.
